andestamine
Andestamine on teise inimese võõrustamine tema poolt tehtud vale või kahju eest, loobumata temalt õigustatud karistusest või hüvitisest. See on vabatahtlik otsus pattude või vigade üle otsa vaadata ja suhete taastamine.
Andestamine on moraalse ja psühholoogilise protsessi tulemus, mille käigus inimene loobub viha, pettumuse ja kärsituse tunnetest teise inimese vastu, kes teda on solvand või vigastanud. See pole passiivne tegevus ega tähenda tingimata ette antud võõrustamist – andestaja teeb teadliku valiku lahti lasta negatiivsetest tunnetest ja liikuda edasi. Andestamine võib toimuda ka siis, kui andestaja ei saa iialgi vahetult andestajalt vabandust. Kultuuriliselt ja religioosses kontekstis peetakse andestamist kõrgemaks vooruseks, mis osutab moraalilisele jõule ja viisusele. Andestamine on oluline inimsuhtete jätkumiseks ja terve emotsionaalse seisundi säilitamiseks.
Etümoloogia
Tuletis sõnast 'andestada' (vanad germaani keeled, arvestatavasti suurenõukogult tule- või määrde- analoogia kaudu), mida kasutatakse tähenduses 'vabandada', 'lubada millegagi'. -mine on eesti keele nominaliseerimine liide.
Kasutusnäited
Tema andestamine oli sügav ja aus, ehkki valu oli veel suur.
Jumala andestamine on kristliku usu kesksed mõisted.
Aeg-ajalt on andestamine ainus tee, mis viib rahule ja lepitusele.