ärkamine
Ärkamine on seisund, kus inimene läheb unest ärkvel olekusse, tuleb magamisest teadvusele. Laiemas mõttes ka vaimne või ühiskondlik äratus, teadvustumine.
1. Ärkamine on füsioloogiline protsess, mille käigus inimene või loom läheb unest ärkvel olekusse. See hõlmab aju aktiivsuse suurenemist, teadvuse taastumist ja keha valmidust toimida. Ärkamine võib olla loomulik (une tsükli lõppedes) või välise stiimuli tagajärg (äratuskell, müra, valgus). 2. Ärkamine võib tähendada ka uimase või teadvuseta oleku lõppemist, näiteks narkoosi järgne ärkamine haiglas või minestamisest toibumine. 3. Ülekantud tähenduses kasutatakse ärkamist vaimse või ühiskondliku teadvustumise kohta. Rahvuslik ärkamine viitab rahvuse identiteedi ja eneseteadvuse tugevnemisele. Eesti kontekstis on oluline 19. sajandi rahvuslik ärkamisaeg, mida nimetatakse ka ärkamisajaks, mil tugevnes eestlaste rahvustunne ja kultuuriline teadlikkus. 4. Kaasaegses keelekasutuses võib ärkamine tähendada ka mingist eksimusest, illusioonist või rumalusest ärkvamist, tegelikkuse mõistmist.
Etümoloogia
Tuletis verbist «ärkama», mis on alggermaani päritolu sõna (võrdle saksa keele «erwachen», inglise keele «awake»).
Kasutusnäited
Hommikune ärkamine oli raske, sest olin öö läbi valvel olnud.
Patsient tuli narkoosist ärkamise järel kiiresti taibule.
Eesti rahvuslik ärkamine 19. sajandil pani aluse meie iseseisvale riigile.
Pärast pikka ärkamist sai ta lõpuks aru, et seda tööd tasub jätkata.