häälekandja
Häälekandja on häälduses heli moodustav element, mida saab vabalt välja öelda ja mis moodustab silbi tuuma; eesti keeles on häälekandjaiks täishäälikud ehk vokaalid (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü) ning diftongid.
Häälekandja on foneetikas ja fonoloogias termin, mis tähistab häälikut või häälikute kombinatsiooni, mis kannab häält ja moodustab silbi keskosa ehk tuuma. Häälekandja on see osa silbist, mida saab välja venitada ja laulda ning mis annab silbile selle häälelise iseloomu. Eesti keeles on põhilised häälekandjaiks täishäälikud ehk vokaalid: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Lisaks toimivad häälekandjaiks ka diftongid ehk kaashäälikud, mis on kahe vokaali ühend ühe silbi sees (näiteks au, ei, öö). Häälekandja eristub kaashäälikutest (konsonantidest) selle poolest, et seda saab hääldada ilma õhuvoolu takistuseta ning see kannab silbi rõhku ja intonatsiooni. Fonoloogilises kirjelduses on häälekandja oluline mõiste silbistruktuuri analüüsimisel, sest iga silp peab sisaldama vähemalt ühte häälekandajat. Eesti keeles võib silbis olla ka mitu häälekandajat, kui need moodustavad diftongi või pikka vokaali. Häälekandja roll on oluline ka värsisüsteemides, sest just häälekandjatest lähtuvalt arvestatakse silpe ja luuakse rütmi.
Etümoloogia
Liitsõna: hääl + kandja. Otsetõlge grammatilisest terminoloogiast, kus viidatakse sellele, et vokaal «kannab» häält.
Kasutusnäited
Sõnas «kala» on kaks häälekandajat: esimeses silbis «a» ja teises silbis samuti «a».
Eesti keele häälekandjaiks on üheksa täishäälikut ja mitmed diftongid.
Õpetaja selgitas, et häälekandja moodustab alati silbi tuuma ja seda saab välja venitada.