hõre
Hõre on omadussõna, mis kirjeldab midagi hõredalt paiknevat, hajusalt või harvalt asetsevat, mitte tihedat ega tihedalt kokku surutud.
Hõre on eesti keeles omadussõna, mis tähistab midagi, mille osad või elemendid paiknevad suurte vahedega, ei ole tihedalt koos ega moodustanud tihedat kogumit. Hõre on tihe vastand. Sõna kasutatakse paljudes kontekstides: hõre mets tähendab metsa, kus puud kasvavad suurte vahedega; hõre juuksekasv kirjeldab olukorda, kus juukseid on vähe ja nad kasvavad harvalt; hõre riie on riie, mille lõngad või kiud on harvalt kootud või põimitud. Hõredust kasutatakse ka abstraktsemates tähenduses, näiteks hõre rahvastik (väike rahvaarv suure ala kohta) või hõre võrgustik (väheste ühendustega süsteem). Sõna põhitähendus seostub ruumilise või visuaalse tiheduse puudumisega, kus elementide vahel on rohkesti tühja ruumi. Hõredus võib olla looduslik omadus või inimtegevuse tulemus. Igapäevakeeles kasutatakse sõna sageli juuste, metsade, külvide ja kangaste kohta.
Etümoloogia
Soome-ugri päritolu sõna, suguluses soome keele sõnaga 'harva' (harv, hõre). Eesti keeles on sõna hõre ajalooliselt seotud harvust ja hajusust väljendavate tüvedega.
Kasutusnäited
Vanemas eas muutuvad juuksed sageli hõredamaks ja õhenemaks.
Põhjamaa hõre rahvastik on tingitud karmidest kliimaoludest ja suurest maapinnast.
Metsaraie jättis järele hõreda männiku, kus puud seisid kaugel üksteisest.