hullumeelsus

Hullumeelsus on ajalooline ja vananenud termin, mis viitas varem erinevatele psüühikahäiretele ja vaimse tervise probleemidele. Seda kasutati laialt kuni 20. sajandini, kui psühhiaatria arenes teaduslikuks meditsiinivaldkonnaks ja hakati kasutama täpsemaid diagnoose nagu skisofreenia, bipolaarne häire, depressioon ja teised psüühikahäired. Mõiste hullumeelsus oli ebamäärane ja hõlmas kõike alates tõsistest psühhootilistest häiretest kuni käitumise erinevusteni, mida ühiskond pidas ebanormaalseks. Tänapäeval peetakse seda terminit solvavaks ja stigmatiseerivaks, kuna see võrdub vaimuhaigete inimeste sildistavaga ja ei arvesta vaimse tervise häirete mitmekesisust ega teaduslikku laadi. Kaasaegses eesti keeles ja meditsiinis kasutatakse selle asemel mõisteid nagu psüühikahäire, vaimse tervise probleem või konkreetseid diagnoose. Ajaloolises kontekstis viitab hullumeelsus ka sellele, kuidas vaimuhaigeid inimesi koheldi minevikus - sageli isoleeriti neid ühiskonnast nn hullumajadesse, kus ravi oli sageli ebaadekvaatne või lausa julm. Hullumeelsust kasutati ka juriidilises keeles, näiteks seoses süüdimõistmisvõimega kohtus, kuid ka see kasutus on tänapäevaks asendatud täpsema terminoloogiaga.