imeilus
Imeilus on omadussõna, mis väljendab väga suurt ilusat, erakordset kaunidust või meeldivust. Kasutatakse rõhutamaks, et miski on tavalisest palju ilusam.
Imeilus on eesti keele omadussõna, mis tähendab erakordselt ilusat, ülimalt kaunist või väga meeldivat. Sõna väljendab kõrgemat astmelt tavalise ilusa kohta ja kannab endas imetluse ja vaimustuse varjundit. Kasutatakse nii välise ilusa (loodus, inimene, ese) kui ka sisemise ilu (tunne, kogemus, hetk) kirjeldamiseks. Sõna on laialt levinud nii igapäevakeeles kui ka kirjanduskeeles, eriti luules ja ilukirjanduses, kus see annab edasi tugevat emotsionaalset suhtumist kirjeldatavasse. Imeilus sobib hästi kirjeldama eestlasele tähtsaid hetki nagu suvine loodus, mere äär, laulupeo tunded või lapse naeratus. Sõna on stiililt neutraalne kuni kergelt kõrgendatud, sobides nii argipäevasesse vestlusse kui pidulikumasse konteksti.
Etümoloogia
Liitsõna sõnadest «ime» (millegi erakordne, tavalise ületav) ja «ilus» (kaunis, esteetiliselt meeldiv). Eesliide «ime-» tugevdab põhisõna tähendust.
Kasutusnäited
Meil oli imeilus suvepäev mere ääres.
Laps kandis imelusa rahvusrõivast.
Akende taga avanevad imelised vaated metsale ja järvele.