inimloomus
Inimloomus on inimesele iseloomulike omaduste, käitumismustrite ja kalduvuste kogum, mis on omane kõigile või enamikele inimestele ning mis eristavad inimest teistest liikidest.
Inimloomus on inimliigile iseloomulike vaimsete, emotsionaalsete ja käitumuslike omaduste ning kalduvuste kogum, mida peetakse ühiseks kõigile või enamikele inimestele. See hõlmab nii bioloogilist kui ka psühholoogilist pärandit, mis kujundab inimeste mõtlemist, tundmist ja käitumist. Inimloomuse mõiste on läbi aegade olnud filosoofia, psühholoogia, antropoloogia ja bioloogia keskseks uurimisobjektiks. Küsimus, kas inimloomus on sünnipärane või keskkonna poolt kujundatud, on tekitanud pikki vaidlusi loomus-kasvatus (nature-nurture) debatis. Mõned teoreetikud rõhutavad universaalseid jooni nagu sotsiaalsus, empaatiavõime, kõnekeele kasutamine ja abstraktne mõtlemine, teised keskenduvad kultuurilisele mitmekesisusele ja kohanemisvõimele. Inimloomuse küsimus puudutab ka eetilisi teemasid: kas inimene on loomu poolest hea või kuri, altruistlik või isekas, koostööaldis või konkureeriv. Tänapäeval mõistetakse inimloomust sageli kompleksse koostoime tulemusena geenide, aju arenguliste omaduste, evolutsiooniliste mehhanismide ja kultuuriliste mõjurite vahel. Praktikas viitab väljend «inimloomus» sageli inimeste üldistele käitumismustritele, nagu soov kuuluda kogukonda, vajadus tähenduse järele, emotsioonide kogemine või moraalsete valikute tegemine.
Kasutusnäited
Filosoofid on sajandeid arutlenud selle üle, mis on inimloomus ja kas inimene on loomu poolest hea või kuri.
Psühholoogid uurivad, millised inimloomuse aspektid on sünnipärased ja millised õpitud.
Ajalooline kogemus näitab, et koostöö ja solidaarsus on samuti osa inimloomusest, mitte ainult konkurents.