inimohver
Inimohver on inimene, kes tapetakse või ohverdatakse rituaalse või usundilise tseremooonia käigus, tavaliselt jumaluste lepitamiseks või nende poolehoiu saamiseks.
Inimohver on inimese tahtlik tapmine või ohverdamine religioosses, rituaalses või tseremoniaalses kontekstis. Ajalooliselt on inimohvreid toodud erinevates kultuurides jumalate austamiseks, nende viha lepitamiseks, hea saagi tagamiseks või tähtsamate isikute (näiteks valitsejate) matustel järgmisse maailma kaasa saatmiseks. Inimohvreid on tuntud paljudes muinaskultuurides, sealhulgas Mesopotaamias, Lõuna-Ameerikas (asteegid, inkad, maiad), Kagu-Aasias ja mujal. Tänapäeval on inimohvrid keelatud kõigis riikides ja käsitletakse mõrvana. Mõiste võib laieneda ka kujundlikult tähendama inimest, kes kannatab teiste huvides või on sunnitud oma elu või heaolu ohvriks tooma, kuid peamine tähendus on seotud rituaalse tapmisega. Inimohvrite uurimine on oluline osa arheoloogiast ja antropoloogiast, aidates mõista muistsete ühiskondade usundilisi tavasid ja sotsiaalset struktuuri.
Etümoloogia
Liitsõna sõnadest «inimene» ja «ohver» (ohverdatav isik või ese).
Kasutusnäited
Muistes Mesopotaamias toodi kuningate matustele kaasa inimohvreid, kes pidid valitsejat teispoolsuses teenima.
Asteegid tõid oma jumalatele inimohvreid, uskudes et see tagab päikese tõusu ja hea saagi.
Arheoloogid leidsid kaevamistel tõendeid inimohvrite kohta, mis näitavad muistse kultuuri rituaalseid tavasid.