istuv
Omadussõna, mis kirjeldab midagi või kedagi, kes istub või on istuvasse asendisse asetatud. Kasutatakse ka millegi sobivuse või hästi passuva oleku kohta.
1. Istuv on omadussõna, mis kirjeldab isikut või objekti, kes asub istumisasendis või on sellesse asendisse paigutatud. Näiteks «istuv inimene», «istuv kuju» või «istuv amet» (töö, mida tehakse peamiselt istudes). 2. Ülekandelises tähenduses kirjeldab istuv millegi sobivust, hästi passuva oleku või õnnestunud valikut. Näiteks «istuv pluus» tähendab hästi sobivat ja keha järgi olevat riideeset, «istuv juukselõikus» sobib näole ja ilmele. 3. Arhitektuuris ja kunstis kasutatakse terminit istuvate detailide või elementide kohta, mis on kindlalt paigal või millegi otsa kinnitatud. Samuti võib öelda, et mingi detail «ei ole veel istuv», kui see vajab veel kohendamist või sobitamist. 4. Argikeeles võib istuv viidata ka millegi toimivuse kohta - «asi on istuv» tähendab, et kõik on korras, hästi paika sättinud või toimib nagu vaja.
Etümoloogia
Tuletis tegusõnast «istuma», liide -v moodustab olevikupartitsiibi.
Kasutusnäited
Laua taga istuv mees luges ajalehte.
See kleit on sulle väga istuv, sobib ideaalselt.
Ta valis endale istuva juukselõikuse, mis rõhutas näojooni.
Töö on pigem istuv, seega on oluline vahepeal liikuda.
Kõik detailid on lõpuks istuvad ja projekt valmis.