käärimine
Käärimine on ainevahetusprotsess, mille käigus mikroorganismid (pärmid, bakterid) lagundavad orgaanilisi aineid hapnikuta keskkonnas, muutes näiteks suhkruid alkoholiks ja süsihappegaasiks.
Käärimine on biokeemiline protsess, mille käigus mikroorganismid nagu pärmseened või bakterid lagundavad orgaanilisi aineid (eeskätt süsivesikuid) hapnikuta keskkonnas. Kõige tuntum on alkohoolne käärimine, kus pärmid muundavad suhkrud etanooliks ja süsihappegaasiks. Seda protsessi kasutatakse alkohoolsete jookide (vein, õlu, kali) valmistamisel. Käärimine on oluline ka paljude toitude valmistamisel: piima happeline käärimine annab jogurdi ja keefiri, kapsas kääriks hapukapsa, taignas toimuva käärimise tulemusena kerkib leib. Lisaks toiduainete tootmisele kasutatakse käärimist biotehnoloogias ravimite ja kemikaalide tootmiseks. Käärimine erineb hingamisest selle poolest, et toimub ilma hapnikuta ja annab organismidele vähem energiat. Protsessi käigus tekivad ka erinevad aroomiained, mis annavad kääritatud toodetele iseloomuliku maitse ja lõhna.
Etümoloogia
Eesti keeles tuleneb tegusõnast «käärima», mis on suguluses soome keele sõnaga «käydä» (toimuda, käia). Protsessi nimetuse aluseks on kääriv, «käiv» ehk aktiivne segu, kus tekivad mullid ja liikumine.
Kasutusnäited
Veini valmistamisel muudab käärimine viinamarjade suhkru alkoholiks.
Leivataigen vajab enne küpsetamist käärimist, et saaks õhulise ja kergesti seeditava.
Hapukapsa käärimine võtab temperatuurist sõltuvalt mitu nädalat aega.
Piima käärimine on üks vanimaid toiduainete säilitamise meetodeid.