kaema
Kaema on vanemas eesti keeles ja murretes kasutatav tegusõna, mis tähendab 'vaatama' või 'vahtima'. Tänapäeval esineb peamiselt kirjanduses, murdetekstides ja arhailises keelekasutuses.
Kaema on vanemas eesti keeles ja murretes kasutatav tegusõna, mis tähendab vaatamist, pilgutamist või vahtimist. Sõna on sama tüvi nagu «kaev» ja on seotud sügavale või teravalt vaatamisega. Kaasaegses eesti keeles on kaema peaaegu täielikult asendunud sõnaga «vaatama», kuid seda võib kohata vanemas ilukirjanduses, rahvalauludes ja murdetekstides. Sõna esineb ka mõnedes püsiväljendites ja vanasõnades, kus see on säilinud ajaloolise keelekasutuse osana. Näiteks F. R. Kreutzwald kasutas sõna «kaema» oma töödes, sealhulgas «Kalevipojas». Murdeti võib seda kohata Lõuna-Eestis ja saartel. Tänapäeval kasutavad seda sõna peamiselt need, kes soovivad luua arhailist või poeetilist keelekasutust, või kirjanduslikul eesmärgil.
Etümoloogia
Sõna «kaema» kuulub soome-ugri keelte ühisesse sõnavarasse ja on seotud sõnaga «kaev» ning tüvega, mis viitab sügavale või teravale vaatamisele.
Kasutusnäited
Ta kaemas kaugusesse, otsides teel märki.
Vanemas rahvalaulus öeldakse: «Kes kaeb kuu poole, see igatseb kaugust.»
Kreutzwaldi tekstides esineb sageli väljend «kaema ja kuulama».