käsigranaat
Käsigranaat on väike lõhkeseade, mida visatakse käega vaenlase poole ja mis plahvatab ajastatud süütaja või löögisüütaja abil. Kasutatakse peamiselt sõjaväes ja eriüksustes.
Käsigranaat on käsitsi heitav lõhkeseade, mis on mõeldud väikese kauguse tagant vaenlase hävitamiseks või vigastamiseks. Granaat koosneb korpusest, lõhkelaengust ja süütajast, mis käivitub kas ajastatud mehhanism kaudu (tavaliselt 3-5 sekundit pärast viibingu eemaldamist) või kokkupuutel maapinnaga. Käsigranaat on tavaliselt 200-600 grammi kaaluv ja käe jõul 25-40 meetri kaugusele heitav relv, mis on kasutuses enamikus maailma armeedes jalaväe põhirelvastuse osana. Käsigranaate on mitut tüüpi: killugranaadid, mis hävitavad eesmärke korpuse purunemisest tekkivate killustuste abil; pealelöögigranaat ehk ofensiivgranaat, mis toimib peamiselt lööklaine kaudu; suits- ja põletusgranaadid erikülesannete täitmiseks; ning šokk- ehk müragranaadid, mida kasutatakse peamiselt politsei ja eriükused vastase ajutiseks võitlusvõimetuks tegemiseks. Kaasaegses sõjapidamises on käsigranaat endiselt oluline relv linnavõitluses, kaevikusõjas ja lähivõitluses, kus see võimaldab ründajal võidelda vaenlasega, kes on kattekoha taga või suletud ruumis.
Etümoloogia
Eesti liitsõna: käsi + granaat (laen saksa keelest Granate, mis omakorda tuleneb ladina granum 'tera, seemne' kaudu, viidates algselt granaatõuna vormile ja seemnetele meenutavatele rauatükkidele varajastes granaatides)
Kasutusnäited
Sõdur eemaldas käsigranaadi viibiku ja heitis selle aknaavasse.
Võistlusel tuli käsigranaati visata täpselt märklaua taha kaevikusse.
Politsei kasutas pantvangiolukorra lahendamiseks mürakäsigranaati, mis ajutas röövlid segadusse.