maapealne
Maapealne on omadussõna, mis tähistab midagi, mis asub või toimub maa peal, mitte vees, õhus ega maa all. Kasutatakse ka tähenduses «maine, surelik, mitte taevane».
Maapealne on omadussõna, mis kirjeldab asju, olendeid või nähtusi, mis on seotud maa pinnaga või toimuvad maa peal. 1. Geograafilises ja bioloogilises tähenduses viitab maapealne asukohakoht maapinnal, erinevalt veekogudest, õhuruumist või maa-alustest piirkondadest. Näiteks räägitakse maapealsest elustikust (imetajad, linnud, taimed) vastandina veeelustikule või õhus lendlevatele putukkatele. Samuti kasutatakse terminit transpordi ja kommunikatsioonide puhul: maapealne transport (autod, rongid) erineb õhu- ja meretranspordist. 2. Religioosses ja filosoofilises kontekstis tähistab maapealne seda, mis kuulub maine, sureliku elu juurde, vastandina taevastele või vaimsetele asjadele. Selles tähenduses on maapealne elu inimese füüsiline olemasolu Maal, mitte hing ega järgmine elu. Väljend «maapealne paradiis» viitab eriti kaunile või meeldivale kohale siin ilmas. 3. Tehnikas ja arhitektuuris eristatakse maapealseid ehitisi (hooned, rajatised, mis asuvad maapinnal) maa-alustest rajatistest nagu tunnelid, keldrid või metroojaamad. Sõna moodustub liitsõnana sõnadest «maa» ja «pealne», kus «pealne» viitab millegi pinnale või ülespoole.
Etümoloogia
Liitsõna sõnadest «maa» (maapind, planeedi pind) ja «pealne» (millegi peal, pinnal asuv)
Kasutusnäited
Enamik imetajaid on maapealsed loomad, kuigi mõned neist suudavad ka ujuda või ronida.
Religioosse inimese jaoks on maapealne elu vaid ettevalmistus igaveseks eluks.
Maapealne transport on üleujutuste ajal sageli häiritud, seetõttu kasutati päästeoperatsioonidel helikoptereid.