kehaväline viljastamine
Kehaväline viljastamine on meditsiiniline protseduur, kus munaraku ja seemneraku ühendamine toimub väljaspool naise keha laboris, mille järel tekkinud embryo asetatakse emakasse.
Kehaväline viljastamine on reproduktiivmeditsiini meetod, mida kasutatakse viljatuse raviks. Protseduuri käigus võetakse naiselt munarakud, mida viljastatakse laboris mehe seemnerakkudega spetsiaalses katseklaasis või petrikausis. Tekkinud embryo kasvatatakse mitu päeva laborikeskkonnas ja seejärel asetatakse see naise emakasse, kus see võib edasi areneda ja raseduseks viia. Kehavälist viljastamist kasutatakse paaridel, kel on raskusi loomuliku viljastumisega, näiteks munarakutaseme probleemide, seemnerakuhäirete, munajuhatrakenduse kahjustuste või selgitamata viljatuse korral. Protseduuri nimetatakse ka in vitro fertilisatsiooniks (IVF), mis tähendab ladina keeles klaasis viljastamist. Eestis on kehaväline viljastamine osaliselt ravikindlustusega kaetud teatud tingimustel ja vanuserühmas. Meetod võimaldab ka geneetilist testimist enne embrüo siirdamist ning seda kasutatakse sageli koos mitmesuguste täiendavate tehnoloogiatega nagu ICSI (seemneraku otsekaare süstimine munarakku) või külmutatud embrüode kasutamine.
Kasutusnäited
Paar otsustas pärast viit aastat edutuid katseid pöörduda kehaväline viljastamine kliinikusse.
Eestis on kehaväline viljastamine osaliselt ravikindlustuse poolt kaetud kuni 40-aastastele naistele.
Kehaväline viljastamine andis neile lõpuks võimaluse saada lapsevanemaks.