kirikuaed
Kirikuaed on kiriku ümbruses asuv piiratud ala, mis on traditsiooniliselt kasutusel kalmistuna ja mis kuulub kiriku maavaldusesse.
Kirikuaed on kiriku juurde kuuluv piiratud maa-ala, mis asub tavaliselt otse kiriku ümber või selle vahetus läheduses. Ajalooliselt on kirikuaed olnud peamine matmispaik, kus maeti koguduse liikmeid ja teisi kristlasi. Kirikuaiad olid eriti levinud keskajal ja uusajal, kui kirikud olid kogukonnaelu keskpunktiks ja kirikuaed oli loomulik matmiskoht. Eestis on paljud vanad kirikuaiad säilinud tänaseni väärtuslike kultuurimälestistena, kus leidub ajaloolisi hauakive, ristikive ja muinsuskaitsealuseid objekte. Kirikuaiad on sageli piiratud kiviaia, puidust piirdeaia või hekiga ning neid iseloomustab rahulik, püha atmosfäär. Paljudes kirikuaedades ei toimu enam aktiivselt matmist, kuna 20. sajandil rajati eraldi surnuaiad ja kalmistud, kuid nad on jäänud mälestusväärsete paikadena ja ajalooliste hauaplatside ning kirikuarhitektuuri oluliseks osaks. Tänapäeval on kirikuaed ka vaimse kultuuripärandi osa, mida hooldatakse ja mille kaudu uuritakse kohalikku ajalugu ning genealoogiat.
Kasutusnäited
Vana kirikuaed oli täis mändide ja kuuskede vahele peidetud hauakive, millest mitmed pärinevad 18. sajandist.
Pühapäevane jumalateenistus lõppes sellega, et koguduseliikmed kogunesid kirikuaeda kadunud abilinnapea mälestuseks.
Ajaloouurijad leidis kirikuaiast 17. sajandist pärit ristikivi, millel oli säilinud gooti kirjas tekst.