hauakivi
Hauakivi on kalmistul haua kohale paigaldatud kivi või monument, millele on tavaliselt graveeritud lahkunu nimi, eluaastad ja mälestussõnad.
Hauakivi on kalmistul haua kohale või juurde püstitatud kivi või kivist monument, mis tähistab matmispaika ja austab surnud inimese mälestust. Hauakivile graveeeritakse tavaliselt lahkunu nimi, sünniaeg ja surmaaeg ning sageli ka lühike mälestuskiri, epitaaf või usulised sümbolid. Hauakivid on olnud kasutusel juba antiikajast alates ja on oluline osa matmiskultuurist enamikus tsivilisatsioonides. Eestis on hauakivid traditsiooniliselt valmistatud graniidist, marmormoorist või lubjakivist. Nende kujundus peegeldab erinevaid ajastu stiile ja isiklikke eelistusi - alates lihtsatest ristidest kuni keerukate skulptuurideni. Hauakivid võivad olla püstised (steelidena) või horisontaalsed (plaatidena). Tänapäeval pakuvad eriteenused hauakivide valmistamist vastavalt perekonna soovidele ja kalmistueeskirjadele. Hauakivi hooldamine ja lillede asetamine selle juurde on paljudes kultuurides osa leinamisest ja mälestamisest. Mõnikord kasutatakse väljendit «hauakivi» ka ülekantud tähenduses millegi lõpu või läbikukkumise märgina.
Etümoloogia
Liitsõna: haud + kivi. Eesti algupära sõna, mis koosneb sõnadest «haud» (matmispaik) ja «kivi» (kaljune materjal).
Kasutusnäited
Pärast matuseid tellisime graniidist hauakivi, millele graveeriti vanaema nimi ja eluaastad.
Kalmistul seisis vana hauakivi, mille kiri oli juba peaaegu loetamatu.
Hingehaiget tähistades küünaldesse süüdates ja lillede asetamine hauakivi juurde on paljude perekondade traditsioon.