kohtupraktika
Kohtupraktika on kohtute poolt kohtuasjade lahendamisel kujunenud ühtne lähenemisviis ja tõlgendus, mis põhineb varasemate kohtuotsuste kogumil ja mida kasutatakse hilisemate sarnaste juhtumite lahendamisel suunisena.
Kohtupraktika on kohtusüsteemis aja jooksul kujunenud ühtne lähenemine õigusnormide tõlgendamisele ja kohaldamisele, mis põhineb varasemate kohtuotsuste analüüsil. See hõlmab nii kõrgemate kohtute (Riigikohus, ringkonnakohtud) kui ka madalama astme kohtute otsuseid sarnastes õigusküsimustes. Kohtupraktika aitab tagada õiguskindlust ja ühtsust kohtuotsuste tegemisel, kuna võimaldab õigust kohaldavatel isikutel lähtuda varasematest lahenduskäikudest sarnaste juhtumite puhul. Eesti õigussüsteemis, nagu ka teistes Mandri-Euroopa õiguskultuurides, ei ole kohtupraktika formaalselt siduv precedent nagu common law süsteemides (nt Suurbritannias või USA-s), kuid Riigikohtu praktika omab olulist suunavat rolli ja kohtud püüavad sellest lähtuda. Kohtupraktika analüüsimine ja tundmine on oluline nii kohtutöös, advokaatide töös kui ka õigusteaduses. Kohtupraktika kujundab õigust edasi ja täpsustab seaduste sõnastusi konkreetsete juhtumite kontekstis. Näiteks võib Riigikohus oma otsustes anda selgitusi, kuidas mõnd seadusesätet tuleb tõlgendada, ja see tõlgendus kujundab edaspidi teiste kohtute praktikat sarnastes küsimustes.
Etümoloogia
Liitsõna: kohtu (käändevorm sõnast «kohus») + praktika (ladina keelest practica, kreeka keelest praktikē, tähendades «tegevust, harjumust»).
Kasutusnäited
Advokaat tugines oma argumentatsioonis Riigikohtu varasemale kohtupraktikale töövaidluste lahendamisel.
Uus seaduseelnõu koostati arvestades senist kohtupraktikat tarbijate kaitse valdkonnas.
Õigusteadlased analüüsivad kohtupraktikat, et mõista, kuidas kohus teatud õigusnorme tõlgendab.