kolhoos
Kolhoos oli Nõukogude Liidus ja teistes sotsialistlikes riikides levinud kollektiivne põllumajandusliku tootmise vormis, kus maa ja tootmisvahendid kuulusid riigile ning talunikud töötasid ühiselt. Eestis eksisteerisid kolhoosid 1940. aastatest kuni taasiseseisvumiseni 1990. aastatel.
Kolhoos oli Nõukogude Liidu ja teiste sotsialistlike riikide põllumajanduslik tootmisühing, kus maa ja tootmisvahendid riigistati ning endised eratalunikud sunniti töötama kollektiivselt. Kolhoosides töötasid talunikud ühiselt riigile kuuluval maal, saades tasustust tööühikute järgi, mitte oma isikliku toodangu eest. Eestis algasid kolhooside moodustamine ja sundkollektiviseerimine pärast Nõukogude okupatsiooni 1940. aastal ning eriti intensiivselt pärast 1944. aastat. Kolhooside loomine tähendas eesti talupidajate sundvõõrandamist oma maast ja varandusest ning iseseisvate talupidajate kui ühiskonnakihi likvideerimist. Eesti talude kollektiviseerimine viidi suuresti läbi vägivaldsete meetoditega, sealhulgas massiliste küüditamiste abil 1940. aastatel. Kolhoosid lõpetasid tegevuse Eesti taasiseseisvumisel 1990. aastate alguses, kui algas maareform ja maa tagastamine endistele omanikele või nende pärijatele. Tänapäeval kasutatakse sõna kolhoos sageli ka üldisemas tähenduses tähistamaks nõukogulikku elulaadi, ebatõhusust või käsumajanduslikku korraldust.
Etümoloogia
Vene keelest колхоз, mis on lühend sõnadest коллективное хозяйство (kollektiivne majapidamine)
Kasutusnäited
Tema vanemad töötasid kohalikus kolhoosis lüpsjate ja traktoristidena.
1949. aasta märtsiküüditamine murdis talurahva vastupanu kolhooside loomisele.
Pärast taasiseseisvumist jagati kolhoosi vara liikmete vahel ja maa tagastati endistele omanikele.