kõnepruuk
Kõnepruuk on keelekasutuse viis, harjumus või tavand, mis on iseloomulik teatavale rühmale, piirkonnale või isikule. Kõnepruuk hõlmab sõnavalikut, väljendusviisi ja keelelisi eelistusi.
Kõnepruuk on kindel keelekasutuse viis või harjumus, mis iseloomustab teatud inimrühma, piirkonda, kutseala või isikut. See hõlmab nii sõnavalikut, väljendusvahendeid, grammatilisi eelistusi kui ka hääldusnüansse. Kõnepruuk kujuneb välja pikaajalise keelekasutuse tulemusena ja kajastab sageli rääkija sotsiaalset tausta, haridust, päritolu või elukutset. Näiteks on erinevatel ametitel oma erialane kõnepruuk (juriidikakeelne kõnepruuk, arstide kõnepruuk), piirkondadel murdelised kõnepruugid ja põlvkondadel oma iseloomulikud keelekasutusviisid. Kõnepruuk võib olla teadlik valik või alateadlik harjumus. Seda kasutatakse sageli kirjeldamaks kellegi tüüpilist või harjumuspärast viisi end väljendada, näiteks «tema kõnepruuk on väga otsekohene» või «selle piirkonna kõnepruuk erineb pealinna omast». Kõnepruuk on laiem mõiste kui üksikud sõnad või väljendid – see hõlmab kogu keelepruuki tervikuna. Keeleteaduses käsitletakse kõnepruuki osana sotsiolingvistikast ja dialektoloogiast, kus uuritakse keele varieerumist erinevates rühmades ja kontekstides.
Etümoloogia
Liitsõna: kõne + pruuk (kasutus, harjumus). Sõna «pruuk» pärineb alamsaksa keelest (bruk) ja tähendab kasutust või harjumust.
Kasutusnäited
Tema kõnepruuk reetis kohe ära, et ta pärineb Lõuna-Eestist.
Noore põlvkonna kõnepruuk on täis ingliskeelseid laensõnu ja slängiväljendeid.
Ametnike kõnepruuk on sageli täis kantseliiti ja bürokraatlikke väljendeid.
Vanaema kõnepruuk oli täis vanasõnu ja rahvalikke väljendeid.