konserveerimine
Konserveerimine on toidu või muude kergesti riknevate ainete säilitamine erimeetodite abil, et pikendada nende kasutusaega ja vältida riknemist.
Konserveerimine on protsess, mille käigus toit või muud kergesti riknevad ained töödeldakse nii, et need säiliksid pikka aega ilma riknemata. Konserveerimise eesmärk on peatada või aeglustada mikroorganismide (bakterid, hallitusseened, pärmid) kasvu ning keemilisi reaktsioone, mis põhjustavad toidu riknemist. 1. Toiduainete konserveerimine on kõige levinum tähendus, mis hõlmab erinevaid meetodeid: kuivatamine, soolamine, suhkurdamine, hapendamine, külmutamine, kuumtöötlemine (steriliseerimine, pastöriseerimine), konservide valmistamine hermeetiliselt suletud purkidesse või pakkidesse. Eestis on traditsiooniline hapukapsaste hapendamine, seente kuivatamine, marjade mooside keetmine ja köögiviljade marineerimise ning konservide valmistamine. 2. Kultuuripärandi ja ajalooliste objektide konserveerimine tähendab ehitiste, kunstiteoste, dokumentide ja muude kultuuriväärtuslike esemete kaitsmist hävimise eest ning nende säilitamist tulevastele põlvkondadele. See hõlmab spetsiaalseid restaureerimis- ja hooldusmeetodeid. 3. Looduskaitse kontekstis tähendab konserveerimine liikide ja elupaikade kaitsmist ning bioloogilise mitmekesisuse säilitamist. Konserveerimise meetodid ja põhimõtted on sajandite jooksul oluliselt arenenud, ühendades nii traditsioonilist tarkust kui ka kaasaegset teadust.
Etümoloogia
Ladina keelest conservare (säilitama, hoidma), mis koosneb eesliiteist con- (koos, täielikult) ja servare (hoida, kaitsta).
Kasutusnäited
Suvised marjad sobivad hästi konserveerimiseks talveks.
Muuseumis tegeleb spetsialist vanade käsikirjade konserveerimisega.
Külmutamine on üks populaarsemaid konserveerimise meetodeid tänapäeval.