konstitutsioon
Konstitutsioon on riigi põhiseadus, kõrgeim õigusakt, mis sätestab riigikorra alused, võimude jaotuse, kodanike põhiõigused ja -vabadused ning riigi toimimise põhiprintsiibid.
Konstitutsioon on riigi kõrgeim õigusakt ehk põhiseadus, mis määrab kindlaks riigi valitsemiskorra, riigivõimu ülesehituse ja teostamise ning inimeste põhiõigused ja -vabadused. Kõik teised seadused ja õigusaktid peavad olema kooskõlas konstitutsiooniga. Konstitutsiooni muutmine nõuab tavaliselt erilise, raskendatud menetluse läbimist, et tagada põhiseaduse stabiilsus ja kaitsta seda kerglaste muudatuste eest. Eestis kannab konstitutsioon nime Eesti Varpablik Põhiseadus, mis võeti vastu 1992. aasta rahvahääletusel ja mis kehtestab Eesti demokraatliku riigikorra, Riigikogu, Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse pädevused ning sätestab kodanike põhiõigused, nagu sõnavabadus, kogunemisvabadus ja õigus õiglasele kohtumenetlusele. Konstitutsiooni ülesanne on tagada võimude tasakaal (seadusandlik, täidesaatev ja kohtulik võim), kaitsta demokraatiat ja vältida võimu kuritarvitamist. Paljudes riikides on konstitutsioonikohus eraldi institutsioon, mis kontrollib seaduste vastavust põhiseadusele. Sõna 'konstitutsioon' kasutatakse ka laiemalt tähistamaks põhikirja või põhimäärust (näiteks organisatsiooni konstitutsioon).
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast constitutio (seadus, määrus, korraldus), mis tuleneb tegusõnast constituere (rajama, kehtestama, seadma).
Kasutusnäited
Eesti konstitutsioon tagab kõigile kodanikele sõnavabaduse ja usuvabaduse.
Riigikohus kontrollib, kas vastuvõetud seadused on kooskõlas konstitutsiooniga.
Konstitutsiooni muutmine nõuab Riigikogus kvalifitseeritud häälteenamust.