lehvima
Lehvima tähendab õhus kerge liikumise tegemist, lainetama või lehkama, nagu lipp tuules või käega tervitades.
Lehvima on tegusõna, mis kirjeldab kerget, lainetavat liikumist õhus. Kõige tavalisemalt kasutatakse seda millegi kohta, mis tuule käes liigub – näiteks lipp lehvib tuules, kardinad lehvivad aknas või juuksed lehvivad tuules. Sõna võib kirjeldada ka inimese tegevust, kui keegi lehvitab käega, sageli tervitamise, ärahüvastijätmise või millegi/kellegi tähelepanu köitmise eesmärgil. Lehvimine on enamasti korduv, laineline liigutus, mitte ühekordne žest. Kandvamas tähenduses võib lehvima viidata ka millegi kergele kõikumisele või lõõtsumisele, näiteks riidetükk lehvib kehal kõndides. Sõna on üldkasutatav ja neutraalne, kuuludes põhilisse eesti sõnavarasse.
Etümoloogia
Pärineb soome-ugri algkeelest, seotud sõnadega «lehv» (liikuv, laineline) ja «lehk» (löök, hoop). Sama tüvi nagu sõnal «lehvik».
Kasutusnäited
Eesti lipp lehvib uhkelt torni tipus.
Ta lehvitas käega ja hüüdis head aega.
Tuul pani valged kardinad aknas lehvima.