lõke
Lõke on lahtine tuli, mis tehakse õues palkidest, okstest või muust puidust, tavaliselt soojendumiseks, valgustamiseks või pidustuste osana.
Lõke on avatud tuli, mida põletatakse õues maapinnal või selleks ettenähtud kohas. Lõket tehakse tavaliselt kuivadest palkidest, okstest, rusikast või muust puidust. Lõkke tegemine on Eestis levinud jaanipäeval, laagritel, matkadel ja teistel õuesüritustel. Lõke annab sooja ja valgust, selle ääres saab süüa valmistada, vestlusi pidada või lihtsalt lõõgastuda. Jaanipäeva lõke on eestlastele oluline traditsioon, mis sümboliseerib vana aasta lõppu ja uue algust. Lõkke tegemiseks tuleb järgida tuleohutuseeskirju: valida ohutu koht, hoida piisav kaugus hoonetest ja metsast ning pärast kasutamist lõke korralikult kustutada. Lahtise tule tegemine võib nõuda kohaliku omavalitsuse luba, eriti kuiva ilmaga või tuletundlikes kohtades.
Etümoloogia
Lõke pärineb läänemeresoome keeltest, sugulassõnad leiuvad ka soome keeles (liekki - leek) ja on seotud põlemise ja tule tähendusväljaga.
Kasutusnäited
Jaaniõhtul süütasime küla keskele suure lõkke ja tantsisime selle ümber.
Laagris istusime õhtuti lõkke ääres ja küpsetasime viinerit.
Enne lõkke tegemist kontrolli, et läheduses poleks kuivi oksi ega muid tuleohtlikke materjale.