looduskeskkond
Looduskeskkond on inimtegevusest vähe või üldse mõjutamata loodusliku päritoluga keskkond, mis hõlmab looduslikke ökosüsteeme, maastikke, taime- ja loomaliike ning nende elupaiku.
Looduskeskkond on keskkond, mida iseloomustab loodusliku päritoluga elemendid ja protsessid, mis ei ole inimese poolt oluliselt muudetud või mis on suutnud säilitada oma loodusliku iseloomu. See hõlmab metsi, soid, järvi, jõgesid, rannikualasid, niidumaastikke ning seal elavaid taime- ja loomaliike koos nende eluslooduslike seoste võrgustikuga. Looduskeskkonda iseloomustab loodusliku tasakaalu säilimine, bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemide loomulik toimimine. Looduskeskkonnas kujunevad protsessid peamiselt looduslike seaduspärasuste järgi, kuigi tänapäeval on ka kõige loodusmaisemad alad teataval määral inimmõju all läbi kliima muutuste ja õhusaaste. Eestis hõlmab looduskeskkond nii kaitstavaid loodusalasid kui ka looduslikke alasid väljaspool kaitsealasid. Looduskeskkonna seisund on oluline näitaja riigi ökoloogilisest tervisest ja elukeskkonna kvaliteedist. Looduskeskkonda eristatakse ehitatud keskkonnast, mis on inimese loodud, ning kultuurmaastikust, mis on inimtegevuse poolt tugevalt kujundatud. Looduskeskkonna kaitse ja säilitamine on keskkonnapoliitika oluline eesmärk, sest see tagab elurikkuse säilimise, ökosüsteemi teenused ning inimeste tervise ja heaolu.
Kasutusnäited
Eesti looduskeskkond on mitmekesine, hõlmates metsi, soid, rannikualasid ja rohkelt järvi.
Kaitsealade eesmärk on säilitada looduskeskkonda selle looduslikus seisundis.
Ehitusprojektide puhul tuleb hinnata nende mõju looduskeskkonnale ja elurikkusele.