männik
Männik on metsaala, kus kasvavad peamiselt männipuud. Männikud on Eestis üks levinumaid metsatüüpe, eriti liivaste ja kuivemate alade iseloomulik metsakooslus.
Männik on metsakooslus või metsaala, kus domineerivad harilikud männid (Pinus sylvestris). Männikud moodustavad Eestis ligikaudu kolmandiku metsadest ja on eriti iseloomulikud liivastele, kuivendatud soo- ja rannikualadele, kus kasvutingimused on teistele puuliikidele vähem soodsad. Männikud jagunevad mitut tüüpi sõltuvalt kasvukohast ja alustaimestikust: kuivad samblikumännikud ja palumännikud liivakividel ning jämedaliivalistel muldadel, värskemad kanarbiku- ja mustikamännikud, soostuva aluspinnaga sinikatelt- ja sinatelt-männikud ning loomännikud soomuldadel. Männikud on väärtuslikud nii majanduslikult (puidutootmise seisukohalt) kui ka ökoloogiliselt, pakkudes elupaika paljudele liikidele. Männiuuendus toimub hästi loodusliku seemnesajuga, kuid männikuid ka istutatatakse metsakultuuridena. Männimetsa õhk on tuntud okaselehe eritavate lenduvate ainete ehk fütontsiidide poolest, millel peetakse olevat tervistavat mõju. Rahvakeeles kasutatakse sõna männik ka kohanimede osana ning männimetsade piirkondade tähistamiseks.
Etümoloogia
Tuletis sõnast «mänd» liitega «-ik», mis moodustab kohanimesid ja kollektiive tähistavaid nimisõnu.
Kasutusnäited
Jalutasime laulupeale minnes läbi vaikse männiku, kus õhk oli täis okastelõhna.
Eestis on kõige tavalisemad metsatüübid männik, kuusik ja kaasik.
Liivakividel kasvavad kuivad samblikuga kaetud männikud.
Lapsepõlves käisime alati vanaema juures männikus mustikat korjamas.