minemine
Minemine on liikumise või tegevuse nimisõnaline väljendus, mis tähistab kuhugi mineku protsessi või tegevust. Samuti kasutatakse seda üldisemalt olukorra, asjade seisu või kvaliteedi kohta.
1. Minemine on tegusõna «minema» käändsõnaline vorm (ma-tegevusnimi ehk käändeline infinitiiv), mis väljendab liikumist ühest kohast teise või protsessi, kus keegi või miski liigub mingisse suunda või kohta. Näiteks «poodi minemine», «magama minemine», «tööle minemine». 2. Laiemas tähenduses viitab minemine olukorra, asjade seisu, arengu või kvaliteedi kirjeldamisele. Näiteks väljendis «kuidas minemine?» küsitakse olukorra või elu üldise seisu kohta. Sarnaselt kasutatakse seda ka hinnangulistes väljendites nagu «imelik minemine», «raske minemine», «kerge minemine», kus see kirjeldab olukorra iseloomu või raskusastet. 3. Keele grammatilises mõttes on minemine ma-infinitiiv, mida kasutatakse käändeliselt (näiteks sisseütlev kääne: «minemisse», alaleütlev: «minemale», kaasaütlev: «minemisega»). See võimaldab muuta tegusõna nimisõnaliseks ja kasutada seda lauses erinevates funktsioonides, näiteks aluse, täiendi või määrusena.
Etümoloogia
Tegusõnast «minema» tuletatud ma-tegevusnimi. Sõna «minema» on soome-ugri päritolu ja leidub sarnastes vormides paljudes läänemeresoome keeltes.
Kasutusnäited
Hommikune tööle minemine võtab mul pool tundi aega.
Kuidas minemine, kas kõik on korras?
Eksamile minemine tekitas temas suurt ärevust.
See oli raske minemine, aga lõpuks jõudsime sihile.
Magama minemine õigel ajal on tervise jaoks oluline.