narratiivne

omadussõna tehniline kultuur

Narratiivne on omadussõna, mis tähendab jutustamisega seotud, jutustuslikku või loo kujul esitatavat. Kirjanduses, filmis ja teistes kunstivormides tähistab narratiivne seda, mis on seotud loo, sündmuste järjestuse ja jutustamise viisiga.

Narratiivne on omadussõna, mis tähistab jutustamisega seotud või loo kujul esitatavat. Sõna kasutatakse kirjanduse, filmi, kunsti ja teiste valdkondade kontekstis, kui räägitakse teose jutustuslikust struktuurist, sündmuste järjestusest või loo esitamise viisist.

Kirjanduses ja kunstiteadustes viitab narratiivne sõna sellele, et teos, tekst või teos sisaldab süžeed, tegelasi ja ajalisi sündmusi, mis on esitatud järjestikku. Narratiivse kunsti vastandina nimetatakse sageli abstraktset või mitteesitavat kunsti, kus puudub selge lugu või sündmuste jada.

Laiemas tähenduses kasutatakse mõistet narratiiv ka sotsiaalteadustes ja igapäevases kõnepruugis, kus räägitakse ühiskondlikest narratiividest ehk levinud lugudest, mis kujundavad inimeste maailmavaadet. Sellises kontekstis võib narratiivne tähendada seda, et midagi esitatakse loo või tõlgenduse kujul, mitte pelgalt faktide loeteluna.

Narratiivsed elemendid aitavad luua sidusust ja mõistetavust, andes sündmustele järjestuse, põhjuse ja tagajärje. Narratiivne lähenemine on oluline nii kunstilises väljenduses kui ka teadmiste ja kogemuste edastamisel.

Etümoloogia

Pärineb ladina sõnast 'narrativus', mis tuleneb verbist 'narrare' (jutustama, rääkima). Sõna on eesti keelde tulnud rahvusvahelise teadusliku terminoloogia kaudu.

Kasutusnäited

Dokumentaalfilmi narratiivne struktuur järgib peategelase eluloo kronoloogilist kulgu.
Kaasaegses romaanis on sageli katkendlik narratiivne vorm, kus sündmused ei esita ajalises järjestuses.
Muuseumi näitus ühendab esemeid tugeva narratiivse loogikaga, mis jutustab linna ajaloo.

Otsi järgmist sõna

Sõnad, mõisted ja teemad — selgitatud lihtsalt ja selgelt