olem

Olem on filosoofia keskne mõiste, mis tähistab kõike seda, mis on või võib olla, olemasolu kui sellise olemust. See on üks vanimaid ja fundamentaalsemaid filosoofilisi kategooriaid, millega on tegelenud filosoofid alates antiikajast. Olemi mõiste hõlmab nii konkreetseid asju ja nähtusi kui ka abstraktseid mõisteid – kõike, millele saab öelda, et see «on». Filosoofias uurib olemi olemust ontoloogia ehk õpetus olemisest. Keskne küsimus on: mis teeb millestki oleva, mis on olemasolu olemus ja kuidas erinevad olemise viisid üksteisest? Antiikfilosoofias, eriti Aristotelese töödes, oli olem põhimõiste, mida kreeka keeles väljendati sõnaga «on» (to on). Hilisemas filosoofias on olemi mõistet arendanud paljud mõtlejad, sealhulgas Martin Heidegger, kes tegi vahet olemil (Sein) ja olevalel (Seiendes). Eesti keeles kasutatakse mõistet nii filosoofilises kui ka üldisemas tähenduses, kusjuures see võib viidata ka loomale või olendile, eriti ilukirjanduses ja kõnekeeles.