plika
Plika on vanemas eesti keeles tüdruk, neiu või noor naine; samuti naisteenija või teenijatüdruk mõisates ja talumajandustes.
Plika on eesti keele sõna, millel on kaks peamist tähendust. 1. Vanemas keelekasutuses tähendab plika tüdrukut, neiut või noort naist üldiselt. Seda tähendust leidub eesti rahvalauludes, muinasjuttudes ja vanemas kirjakeeles. Näiteks väljendis «ilus plika» või «noor plika». 2. Ajaloolises kontekstis ja taluelu kirjeldustes tähistab plika naisteenijat, teenijatüdrukut või sulast, kes töötas mõisas või talus. Plika tegi majapidamistöid, aitas laudas ja köögis ning oli osa pärisorjusaegse ja hilisema taluelu töökorraldusest. Sõna «plika» kõrval kasutati meessoost teenijate kohta sõna «sulane». Tänapäeva eesti keeles on sõna «plika» pigem aegunud või kasutuses kirjanduslikus, folkloristlikus või ajaloolises kontekstis. Igapäevakeeles kasutatakse selle asemel sõnu «tüdruk», «neiu» või «naine». Sõna võib kohata ka vanemat eesti kirjandust lugedes või rahvakultuuri käsitlevates tekstides.
Etümoloogia
Pärineb muinassoome keelest, võimalik seos sõnaga «piiga». Täpne etümoloogia on keerukas ja osaliselt ebaselge.
Kasutusnäited
Rahvalaulus laulab ilus plika küla veeres.
Mõisas töötas mitu plikat ja sulast, kes vastutasid majapidamistööde eest.
Vanaema jutustas, kuidas ta noorena oli plika ühes suures talus.