säilitusaine
Säilitusaine on toiduainetes, ravimites ja kosmeetikas kasutatav aine, mis aeglustab toote riknemist ning hoiab ära hallituse, bakterite ja teiste mikroorganismide kasvu, pikendades seeläbi toote kõlblikkusaega.
Säilitusaine on aine, mida lisatakse toiduainetele, ravimitele, kosmeetikatoodetele ja muudele kaupadele nende säilivusaja pikendamiseks. Säilitusained toimivad mikroorganismide (bakterid, hallitusseened, pärmseened) kasvu piirates või neid hävitades, aeglustades hapnikuga toimuvaid keemilisi reaktsioone ning hoides ära toote värvi, lõhna, maitse või tekstuuri halvenemist. Toiduainetes kasutatavad säilitusained peavad olema tervisele ohutud lubatud kogustes. Levinumad toidusäilitusained on bensoehape (E210), sorbhape (E200), nitraadid ja nitritid lihatoodetes (E249-E252), väävliühendid (E220-E228) ning pärmhapete kaitseks kasutatav naatriumbensoaat. Mõned toidud, nagu soola- ja suhkrurikaste toodete puhul, toimivad sool ja suhkur ise säilitusainetena, kuna need loovad mikroorganismidele ebasoodsa keskkonna. Säilitusainete kasutamist reguleerib seadusandlus ning Euroopa Liidus peavad kõik lubatud säilitusained olema märgistatud E-koodiga toiduainete koostises. Kosmeetikas ja ravimites kasutatavad säilitusained (nt parabeenid, fenoksüetanool) hoiavad ära toote saastumise kasutamise ajal. Säilitusaineid tuleb eristada konservantidest laiemas tähenduses, kuigi mõnikord kasutatakse mõlemaid termineid sünonüümidena.
Kasutusnäited
Toidupakendil peab olema märgitud kõik kasutatavad säilitusained koos E-koodidega.
Paljud tarbijad eelistavad tooteid, mis ei sisalda kunstlikke säilitusaineid.
Leiva pikemaks säilimiseks kasutatakse säilitusainet E282 ehk kaltsiumproprionaati.