siinkirjutaja
Siinkirjutaja on ametlikus ja kirjalikus keeles kasutatav eneseviide, millega kirjutaja viitab iseendale viisakas või tagasihoidlikus toonis, vastab asesõnale 'mina'.
Siinkirjutaja on eesti keeles kasutatav eneseviitav väljend, millega autor või kirjutaja osutab iseendale ametlikus, formaalses või poolametlikus tekstis. See on viisakusväljend, mis asendab otsest asesõna 'mina' ning loob tagasihoidlikuma ja objektiivsema tooni. Väljendit kasutatakse peamiselt ametlikes kirjades, avalduste taotlustes, kohtutes, memuaarides ja muudes kirjalikes tekstides, kus tahetakse vältida liiga isiklikku või otsest eneseväljendust. Näiteks võib ametlikus kirjas kirjutada 'Siinkirjutaja palub...' või 'Siinkirjutaja arvates...'. Sõna moodustub kolmest osast: 'siin' (viitab kohale või kontekstile, kus kirjutatakse), 'kirjutaja' (isik, kes teksti loob). Väljendit peetakse mõnevõrra vanaaegse ja kantseliitse stiili tunnuseks, kuid see on endiselt kasutusel eriti õiguskeeles ja formaalses kirjavahetuses. Mõnikord kasutatakse seda ka kergelt iroonilist tooni luues.
Etümoloogia
Liitsõna komponentidest 'siin' + 'kirjutaja', kus 'siin' viitab käesolevale tekstile või kontekstile.
Kasutusnäited
Siinkirjutaja palub anda luba kasutada ettevõtte kaubamärki.
Siinkirjutaja kinnitab allkirjaga, et kõik dokumendis esitatud andmed on õiged.
Siinkirjutaja ei saa nõustuda komisjoni ettepanekuga.
Siinkirjutajal on au teid oma raamatusse kutsuda.