sina
Sina on eesti keele teise pöörde isikuline asesõna, mis tähistab kõnetatavat isikut (kuulajat), kellega räägitakse otseselt.
Sina on eesti keeles teise pöörde isikuline asesõna, mida kasutatakse ühe inimesega rääkides, kellele pöördutakse otse. See väljendab üksikut kõnetatavat isikut (ühes numbris) ning erineb kolmanda isiku «tema» ja esimese isiku «mina» vormidest. Sina-vormi kasutamine on eesti keeles tavaline lähedaste inimeste, sõprade, pereliikmete ja kolleegide vahel. See väljendab mitteametlikkust ja tuttavlikkust, erinevalt viisakasvormist «teie», mida kasutatakse ametlikumates olukordades või võõrastega suheldes. Grammatiliselt käänduv sõna: sina (nimetav), sind (osastav), sulle (alaleütlev), sinuga (kaasaütlev) jne. Sina-vormi kasutamine on eesti kultuuris olnud ajalooliselt levinud, kuigi nõukogude ajal laienes teie-vormi kasutamine töökohtades. Tänapäeval on nooremate inimeste seas sina-vormil taas tugevam positsioon ka töökeskkonnas.
Etümoloogia
Pärineb läänemeresoome algkeelest, sugulassõnad soome keeles «sinä», vadja keeles «sina», liivi keeles «sinā».
Kasutusnäited
Kas sina tuled homme peole kaasa?
Ma arvan, et sina oled selles küsimuses õigel järeldusel.
Raamat räägib sellest, kuidas leida sina ise oma eluteel.