sõimamine
Sõimamine on teise inimese tahtlik solvamine, alandamine või ründamine sõnadega, kasutades sageli labaseid või haaravaid väljendeid.
Sõimamine on kõnetegevus, mille käigus inimene väljendab teise inimese suhtes negatiivset suhtumist, solvas teda või kasutab ebaviisakaid, alandavaid või labaseid sõnu ja väljendeid. Sõimamine võib olla suunatud inimese välimuse, käitumise, päritolu või muude isikuomaduste vastu. Sõimamine erineb tavalisetest kriitikast või pahameele väljendamisest selle poolest, et selle eesmärk on teist inimest solvata või alandada, mitte anda konstruktiivset tagasisidet. Eesti keeles on rikkalik sõimusõnade ja -väljendite arsenal, mis pärineb nii vanast rahvasuust kui ka tänapäevasest argikeel. Õiguslikult võib sõimamine olla karistatav, kui see on piisavalt raske ja vastab au teotamise tunnustele. Igapäevaelus peetakse sõimamist ebasobivaks käitumiseks ja halvaks tooniks, eriti avalikes kohtades või töökeskkonnas. Kasvatuslikus kontekstis õpetatakse lastele, et sõimamine ei ole aktsepteeritav viis konfliktide lahendamiseks.
Etümoloogia
Tuleneb tegusõnast «sõima», mis on vana eesti keele sõna ja seotud soome-ugri keeltega (nt soome keeles «soimata»).
Kasutusnäited
Liikluses sõimamine ja vihastest žestide tegemine võib olukorda ainult ägedamaks muuta.
Laste sõimamine ja karjumine ei ole efektiivne kasvatusmeetod.
Teda karistati sõimamise eest, mis läks juba au teotamise piirile.