solvuma
Solvuma tähendab solvunud, haavatud või riivatud saama kellegi sõnade, tegude või käitumise pärast. See on emotsionaalne reaktsioon, kus inimene tunneb end alaväärtustatud, halvustatud või ebaõiglaselt kohtlemisena.
Solvuma on tegusõna, mis kirjeldab seisundit, kus inimene tunneb end haavatud, riivatud või solvunud kellegi käitumise, sõnade või tegude tõttu. Solvumine on emotsionaalne reaktsioon olukorrale, mille inimene tajub enda alavääristamise, halvustamise või ebaõiglase kohtlemisena. Solvunud inimene võib tunda viha, pettumust, häbi või haavumist. Solvumine võib olla põhjendatud reaalsest solvangust või ebaviisakusest, kuid inimesed võivad solvuda ka näiliselt süütutest asjadest või vääralt mõistetud olukordadest. Solvumisel on sageli kaks külge: objektiivne solvang (tegelik teise inimese solvav käitumine) ja subjektiivne kogemus (kuidas keegi seda tajub). Mõned inimesed on kergesti solvuvad, tähendades, et nad reageerivad kiiresti ja intensiivselt ka väikestele kriitikale või märkustele. Eesti keeles seostub solvumine tihedalt au ja väärikusega. Väljendeid nagu «ta solvus nagu väike laps» või «ma ei ole solvuja inimene» kasutatakse kirjeldamaks inimese emotsionaalset vastuvõtlikkust. Solvumine võib kahjustada suhteid, kui solvang jääb lahendamata või kui solvuja ei suuda oma tundeid väljendada.
Etümoloogia
Tegusõna «solvuma» pärineb nimisõnast «solv» (solvang, haavamine, alavääristamine), mis on laenatud keskalamsaksa sõnast «scholt» (süü, solvang). Sama tüvi esineb ka sugulaskeeltes: soome «solvaista» (solvata), muinasgermaani *skuld (süü, võlg).
Kasutusnäited
Ta solvus kiiresti, kui keegi tema tööd kritiseeris.
Ära solvu, ma ei mõelnud seda halvustavalt.
Kui keegi solvub iga märkuse peale, on temaga raske koos töötada.
Ma pole kindel, kas ta solvus või oli lihtsalt väsinud.
Vanaema solvus, kui me tema sünnipäevale hilinesime.