stereo
Stereo on heliedastuse viis, kus heli salvestatakse ja esitatakse vähemalt kahe eraldi helikanaliga, luues ruumilise heliefekti ja sügavustunde.
Stereo ehk stereofoonilne heli on heliedastuse tehnika, kus kasutatakse kahte või enamat sõltumatut helikanalit, et luua kuulajale mulje heli ruumilisest asukohast ja sügavusest. Vasak ja parem kõlar mängivad veidi erinevat heli, mis matkib loomulikku viisi, kuidas inimesed kahe kõrvaga heli tajuvad. 2. Argikõnekeeles tähistab stereo ka muusikakeskust ehk heliseadet, mis koosneb võimendist, kõlaritest ja heliallikatest (nagu CD-mängija, raadio või plaadimängija). Eriti oli see tähendus levinud 1980.–1990. aastatel, kui kodused stereokomplektid olid populaarsed. Eraldi komponendid (võimendi, kõlarid, plaadimängija) moodustasid nn hi-fi stereo süsteemi. 3. Stereoheli vastand on mono ehk monofoonilinen heli, kus kõik heli esitatakse ühe kanali kaudu. Stereo muutus laialt kasutatavaks heliformaadiks 1960. aastatel, kui muusikatööstus hakkas välja andma stereosalvestusi. Tänapäeval on stereo standardne viis muusika ja heli esitamiseks, kuigi on tekkinud ka keerukamad süsteemid nagu ruumiheli (5.1, 7.1) ja Dolby Atmos.
Etümoloogia
Kreeka keelest stereos, mis tähendab 'tahke, ruumiline, kolmemõõtmeline'
Kasutusnäited
Uued kõrvaklapid annavad väga hea stereo helikvaliteedi.
Vanaema elutoas seisab ikka veel vana stereo komplekt vinüülplaadimängijaga.
See lugu kõlab stereo režiimis palju parem kui monos.