üksildus
Üksildus on seisund, kus inimene on üksi ja tunneb end isoleerituna teistest inimestest, sageli kaasneb negatiivse emotsionaalse kogemusega või sooviga seltskonda.
Üksildus on inimese seisund, kus ta on üksi ning tunneb end eraldatuna teistest inimestest ja sotsiaalsest suhtlusest. Üksildus võib olla nii füüsiline (inimene on tegelikult üksinda) kui ka emotsionaalne (inimene tunneb end üksikuna ka inimeste keskel). Üksildus erineb üksindusest selle poolest, et sageli sisaldab negatiivset emotsionaalset kogemust – igatsust seltskonna, mõistmise või läheduse järele. Psühholoogias käsitletakse pikaajalise üksilduse tunnet kui olulist vaimse tervise riskitegurit, mis võib kaasa tuua depressiooni, ärevust ja muid psüühikahäireid. Kaasaegses ühiskonnas on üksildus muutunud laialdaseks probleemiks, mida süvendavad linlustumises, digitaliseerumine ja traditsiooniliste kogukondlike sidemete nõrgenemine. Üksildus võib teatud tingimustes olla ka positiivne kogemus, kui see on vabatahtlik ja võimaldab inimesel puhata, mõelda või tegeleda loovusega. Eakate seas on üksildus eriti levinud probleem, mida püütakse leevendada erinevate sotsiaalteenuste ja kogukondlike programmidega.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «üksik» (üks+ik) ja liitega -dus, mis väljendab seisundit või olekut.
Kasutusnäited
Pärast linna kolimist tundis ta esimestel kuudel suurt üksildust, sest kõik vanad sõbrad jäid kodumaale.
Pensionile jäämine tõi kaasa sügava üksilduse, kuna igapäevane suhtlus kolleegidega jäi ära.
Sotsiaalmeedia kasutamine ei vähenda alati üksildust, vaid võib seda hoopis süvendada.