ülestunnistus
Ülestunnistus on kellegi avaldus, milles ta tunnistab üles mingit tegu, eriti süütegu või pattu; samuti kiriku sakramendina patukahetsus ja pattude ülesandmine vaimulikule.
Ülestunnistus on avaldus või teade, milles inimene tunnistab avalikult või privaatselt üles mingit tegu, fakti või tõde enda kohta. 1. Kõige levinum tähendus on õiguslik või moraalne ülesandmine, kus isik tunnistab, et on teinud millegi valesti, pannud toime süüteo või eksinud. Kuritegevuse kontekstis on ülestunnistus kahtlusaluse või süüdistatava avaldus, milles ta kinnitab süüteo toimepanemist. Selline ülestunnistus võib olla oluline tõendina kohtumenetluses. 2. Usundilikus kontekstis, eriti katoliku ja õigeusu kirikus, on ülestunnistus sakrament või rituaal, kus usklik tunnistab oma patud üles vaimulikule (pihtida käies) ning saab andestuse ja patukahetsuse kaudu hingelise puhastuse. Seda nimetatakse ka pihtimiseks. 3. Laiemas tähenduses võib ülestunnistus olla ka avalik tunnistamine oma tunnete, veendumuste või identiteedi kohta, näiteks armastuse ülestunnistus või usu ülestunnistus. Ülestunnistus eeldab tavaliselt julgust ja ausust iseenda suhtes ning võib tuua kaasa nii kergendust kui ka tagajärgi.
Etümoloogia
Liitsõna sõnadest «üles» ja «tunnistus» (tunnistama). Väljendab üles- ehk avalikstunnistamist.
Kasutusnäited
Kahtlusalune andis politseile täieliku ülestunnistuse ja näitas varguse asitõendite asukoha.
Katoliku kirikus käib ta regulaarselt ülestunnistusel ehk pihtimas.
Pärast aastatepikkust saladuses hoidmist tegi ta lõpuks ülestunnistuse oma tunnete kohta.