vägilane
Vägilane on eeposes või muistendis esinev kangelane, kes paistab silma erakordse jõu ja vaprusega. Samuti üldisemalt väga tugev või vägev inimene.
Vägilane on eesti rahvaluules ja eepikas esinev kangelaslik tegelane, keda iseloomustab erakordne füüsiline jõud, vaprus ja kangelaslikkus. Tuntuimad vägilased eesti muistendites on Kalevipoeg, Suur Tõll ja teised hiiglaslikud kangelased, kes suudavad sooritada üleloomulikke tegusid nagu rändrahnide viskamine, metsade raiumine või vaenlaste võitmine. Sõna kasutamine on tugevalt seotud muinasjuttude, muistendite ja rahvaluulega, kus vägilased kehtestavad õigust, kaitsevad rahvast ning kujundavad maastikku. Kaasaegses keeles võib vägilaseks nimetada ka lihtsalt väga tugevat, võimsat või vägeva kehaehitusega inimest, kuigi see kasutus on pigem poeetiline või kõnekäändeline. Kirjanduses ja kultuuris on vägilane arhetüüpne kangelane, kes ühendab füüsilist jõudu moraalsete omadustega nagu õiglus, julgus ja rahvuslik uhkus.
Etümoloogia
Tuletis sõnast «vägi» (jõud, võim) liitega -lane, mis tähistab isikut. Lähedased vasted teistes läänemeresoome keeltes: soome «väkevä» (tugev).
Kasutusnäited
Kalevipoeg on eesti rahva kõige kuulsam vägilane, kelle tegusid on põlvest põlve edasi antud.
Muistendite järgi oli Suur Tõll niivõrd võimas vägilane, et suutis kive visata Saaremaalt Hiiumaale.
Vanaisa meenutas, et külas elas tõeline vägilane, kes suutis üksi ära tõsta hobusevankri.