valdus
Valdus on maa-ala koos selle peal olevate hoonete ja rajatistega, mis kuulub ühele omanikule või moodustab majandusliku terviku. Ajaloolises tähenduses mõisnikule või suurtalunikule kuulunud maaomand koos seal elavate talupoegadega.
1. Valdus on maa-ala koos sellel asuvate ehitiste, hoonete ja muude rajatistega, mis moodustab tervikliku omandiühiku või majandusüksuse. Tänapäeval kasutatakse sõna peamiselt suurte maaomandite, mõisate või kinnistute kohta, mis hõlmavad olulise suurusega maatükki koos seal oleva taristuga. 2. Ajaloolises kontekstis on valdus mõisnikule, suurtalunikule või kirikule kuulunud maa-ala, kus omanikul oli õigus kohalike talupoegade üle. Eestis oli valduste süsteem levinud eriti feodaalajastul ja mõisate kõrgajal, kus valdusesse kuulusid peale maa ka seal elavad ja töötavad talupojad koos nende koormistega. Valdus võis hõlmata mitut küla ja sadade hektarite suurust maa-ala. 3. Laiemas tähenduses võib valdus tähistada ka valitsemisala, mõjupiirkonda või territooriumi, mille üle keegi kontrolli teostab. Valdus erineb lihtsast kinnistust oma suuruse, terviklikkuse ja majandusliku tähenduse poolest.
Etümoloogia
Tuleneb verbist «valdama» (omama, valitsema), mis on suguluses soome keele sõnaga «valta» (võim, riik)
Kasutusnäited
Sangaste mõisa valdus hõlmas 19. sajandil mitut tuhat hektarit maad.
Perekond ostis vana mõisa valduse ja hakkas seal ökoturismiga tegelema.
Keskaegsel feodaalil oli oma valduses mitu küla koos seal elavate talupoegadega.