vallutamine
Vallutamine on võõra territooriumi, riigi või ala sõjalise jõu või muu sunni abil hõivamine ja enda kontrolli alla võtmine.
Vallutamine on protsess, mille käigus üks riik, vägi või võim võtab sõjalise jõu, sunni või strateegiliste vahendite abil üle teise riigi, territooriumi või ala. Vallutamine hõlmab tavaliselt sõjalist sissetungi, võõra võimu kehtestamist ning vallutatud territooriumi kontrollimist ja haldamist. Ajaloost on tuntud arvukalt vallutusi, alates antiikaja suurriikide (Rooma impeerium, Aleksander Suure vallutused) kuni kaasaegse ajalooni. Eesti ajalugu on samuti olnud mõjutatud mitmetest vallutustest: Taani, Rootsi, Poola, Saksa Ordu ja Venemaa poolt eri aegadel. Vallutamine võib olla nii kiire sõjaline operatsioon kui ka pikaajaline protsess, mis hõlmab diplomaatiat, majanduslikku survet ja kultuurilist assimilatsiooni. Kaasajal on sõjalised vallutused rahvusvahelise õiguse kohaselt keelatud (ÜRO põhikiri), kuid territoriaalset kontrolli võidakse püüda saavutada ka muude vahendite kaudu. Vallutamine ei piirdu ainult geograafilise mõistega – kõneldakse ka turgude vallutamisest (ettevõtluses), südamete vallutamisest (armastuses) või rekordite vallutamisest (spordis), kus mõeldakse uue ala või positsiooni omandamist või domineerimist.
Etümoloogia
Tuleneb tegusõnast «vallutama», mis on seotud sõnaga «võim» ja väljendab kontrolli saamist.
Kasutusnäited
Eesti ajalugu on täis erinevate võõrvõimude vallutamisi.
Ettevõte alustas uute turgude vallutamist Aasias.
Normandia vallutamine 1066. aastal muutis Inglismaa ajalugu.