vannutama
Vannutama on pidulikult tõotama või kinnitama, tavaliselt ametisse astumisel või kohtu ees, sageli kätt tõstes ja vande sõnastust kordates.
1. Ametlik, pidulik tõotamine või kinnitamine, kus isik annab vande, tavaliselt kätt tõstes ja kindlat sõnastust järgides. Vannutamine on levinud ametisse astumisel (president, minister, kohtunik), kohtumõistmisel (tunnistaja, vandekohtunik) ning sõjaväes. Vande andmisega võtab isik endale kohustuse tegutseda teatud põhimõtete järgi või rääkida tõtt. 2. Argikeeles ka tugevdav kinnitus, et midagi on tõsi või kindlasti toimub, ilma ametliku vande andmiseta. Näiteks öeldes «Ma vannun, et ma seda ei teinud» ei anta ametlikku vannet, vaid rõhutatakse väite tõesust. 3. Eesti õiguses on vale vande andmine (valevanne) kuritegu. Ametlikul vannutamisel on juriidiline tähendus ja tagajärjed. Vande vormel sisaldab tavaliselt tõotust järgida seadusi, täita kohustusi ausalt või rääkida tõtt.
Etümoloogia
Germaani laenusõna, vrd saksa keeles «schwören», vannutama. Sõna vanne ja vannutama on eesti keeles kasutusel juba varasest ajast.
Kasutusnäited
President vannub ametisse astumisel, et ta peab kinni põhiseadusest.
Kohtunik palus tunnistajal käe tõsta ja vannutada, et ta räägib ainult tõtt.
Sõdurid vannutati pidulikul tseremoonial kaitseväe lippude ees.
«Ma vannun, et ma ei puudutanud sinu telefoni,» kinnitas ta veenvalt.