essents

nimisõna neutraalne mõiste

Essents on minggi nähtuse, asja või mõtte olemuslik sisu, tuumik või kõige olulisem osa. Filosoofias tähistab essents asja püsivat ja muutumatut olemust, mis teeb asjast selle, mis ta on.

Essents on minggi nähtuse, objekti, mõtte või protsessi kõige olulisem, olemuslik ja määrav tunnuste kogum, mis eristab seda teistest ning moodustab selle sisulise tuuma. Termin pärineb filosoofiast, kus essents vastandub eksistentsile – kui essents tähistab seda, MIS asi on, siis eksistents näitab, et asi ON.

Filosoofilises traditsioonis, eriti Aristotelese ja keskaja skolastikas, oli essentsi mõiste keskne. Essents väljendab asja universaalset ja püsivat olemust, mis ei sõltu ajast ega asjaoludest. Näiteks inimese essents võib hõlmata mõistust ja suhtlemisvõimet, mis eristavad inimest teistest elusolenditest.

Tänapäeval kasutatakse sõna essents laiemal tähenduses igapäevakeeles, tähendades millegi tuuma, peamist sisu või kõige olulisemat aspekti. Keemias tähistab essents ka kontsentreeritud väljundit või lahust, mis sisaldab aine peamisi omadusi.

Sõna kasutatakse sageli väljendites nagu "asja essents", "probleemi essents" või "küsimuse essents", rõhutamaks keskset ja määravat aspekti.

Etümoloogia

Ladinakeelsest sõnast essentia ('olemine, olemus'), mis tuleneb verbist esse ('olema'). Eesti keelde tulnud läbi saksa keele (Essenz) ja vene keele (эссенция).

Kasutusnäited

Tema kõne tabas probleemi essentsi täpselt.
Filosoof püüdis mõista inimeksistentsi essentsi.
Kirjanduskriitik otsis teose essentsi pealispindsete detailide tagant.
Vanillimaitseline essents andis koogile erilise aroomi.

Otsi järgmist sõna

Sõnad, mõisted ja teemad — selgitatud lihtsalt ja selgelt