helikeel

nimisõna neutraalne keeleteadus

Helikeel on suhtlusvahend, mis põhineb helide süsteemsel kasutamisel tähenduste edastamiseks. Kõige tavalisem helikeel on kõneldav inimkeel.

Helikeel on suhtlussüsteem, milles tähenduste edastamine toimub heliliste signaalide abil. Inimeste puhul on helikeel eelkõige kõneldav keel, kus artikuleeritud häälikud moodustavad sõnu ja lauseid grammatiliste reeglite järgi.

Helikeelt kasutatakse vastandina visuaalsetele keeltele, nagu viipekeel või kirjakeel. See on ajaliselt lineaarne suhtlusvorm, kus sõnumid edastatakse üksteise järel kõlavate heliüksuste kaudu. Helikeel võimaldab suhtlust olukorras, kus vestluspartnerid ei näe teineteist, kuid kuulevad üksteist.

Laiemas tähenduses võib helikeeleks pidada ka loomade kommunikatsiooni helide abil, näiteks lindude laulu või vaalade kutsungeid. Muusikateoorias viitab mõiste vahel helikeelele kui muusikaliste väljendusvahenditele ja nende süsteemile.

Tehnoloogias kasutatakse mõistet helikeel seoses häälpõhiste kasutajaliidesega ja kõnetuvastussüsteemidega, kus inimese helikeel muudetakse masintöödeldavaks informatsiooniks.

Kasutusnäited

Telefonivestluses saab kasutada ainult helikeelt, kehakeel ja näoilmed jäävad nähtamatuks.
Lindude helikeel võimaldab neil edastada teavet territooriumi piiride ja paaritumisvalmisoleku kohta.
Raadios on helikeel ainus võimalik suhtlusvorm kuulajatega.

Otsi järgmist sõna

Sõnad, mõisted ja teemad — selgitatud lihtsalt ja selgelt