isiklik kasutusõigus
Isiklik kasutusõigus on õigus kasutada teise isiku vara ilma seda omamata, kusjuures seda õigust ei saa edasi anda ega pärandada. See kustub õiguse omaja surma korral.
Isiklik kasutusõigus on asjaõigus, mis võimaldab õiguse omajal kasutada teise isiku vara, kuid erinevalt tavalisest kasutusõigusest ei saa seda õigust müüa, kingitud ega edasi anda. Tegemist on isikuga tihedalt seotud õigusega, mis on ette nähtud konkreetsele inimesele. Isiklik kasutusõigus luuakse tavaliselt notariaalse lepingu või testamendiga. Tüüpiline näide on olukord, kus lapsevanem pärandab kinnistu oma lapsele, kuid annab ülejäänud elupäevadeks isikliku kasutusõiguse oma uuele abikaasale või elukaaslasele. Nii saab uus abikaasa elada majas seni, kuni ta elab, kuid pärast tema surma läheb kinnistu täieõiguslikult lapse omandisse. Isiklik kasutusõigus on piiratum kui tavaline kasutusõigus, sest seda ei saa üldjuhul välja üürida ega muul viisil kolmandatele isikutele kättesaadavaks teha, välja arvatud kui see on lepingus või testamendis otsesõnu lubatud. Eesti õiguses reguleerib isiklikku kasutusõigust asjaõigusseadus.
Kasutusnäited
Vanaisa jättis maja testamendiga pojale, kuid andis oma elukaaslasele isikliku kasutusõiguse seal elada.
Isiklik kasutusõigus lõpeb automaatselt õiguse omaja surma korral, mistõttu seda ei saa pärandada.
Notaribüroos selgitati, et isiklikku kasutusõigust ei saa müüa ega kolmandale isikule üle anda.