käendus
Käendus on õiguslik kokkulepe, kus käendaja kohustub vastutama võlgniku kohustuste täitmise eest võlausaldaja ees, kui võlgnik ise oma kohustusi ei täida.
Käendus on võlaõiguslik tagatis, mille puhul kolmas isik (käendaja) võtab endale kohustuse täita võlgniku võlakohustused, kui võlgnik ise seda ei tee. Käendust kasutatakse laialdaselt panganduses laenude tagatisena, äritehingutes ning eraõiguslikes suhetes, et vähendada võlausaldaja riski. Käendus on tavaliselt kirjalik leping käendaja ja võlausaldaja vahel, kuid võlgnik ei ole selles lepingupooleks. Kui võlgnik ei suuda oma võlga tasuda, võib võlausaldaja pöörduda nõudega käendaja poole, kes peab võla võlgniku eest tasuma. Käendaja omakorda võib pärast võla tasumist nõuda võlgnikult raha tagasi. Eesti õiguses reguleerib käendust võlaõigusseadus, mis sätestab käendaja õigused ja kohustused ning käenduslepingu tingimused.
Etümoloogia
Sõna käendus tuleneb tegusõnast käendama, mis omakorda lähtub sõnast käsi, viidates käega antavale lubadusele või kinnitusele.
Kasutusnäited
Pank nõudis laenu andmisel käendust laenutaotleja vanematelt.
Ettevõtte juhatuse liige andis firma laenule isikliku käenduse.
Käendus tähendab, et kui ma ei suuda laenu tagasi maksta, peab selle eest vastutama käendaja.