kägu
Kägu on keskmise suurusega rändlind, kes on tuntud oma iseloomuliku «kuku» hüüu ja pesaparasiitluse poolest – kägu emane muneb oma munad teiste lindude pesadesse.
Kägu on Eestis laialt levinud rändlind, keda tunnevad kõik tema iseloomuliku kahesilbilise hüüu «ku-kuu» järgi. Isaslind hüüab kevadel ja suvealgusel, kuulutades oma territooriumi ja meelitades emaseid. Kägu on umbes tuvi suurune, hall-kirju sulestikuga lind, keda aga harva näha saab – tema hääl on palju tuntum kui välimus. Kägu kõige eripärasem omadus on pesaparasiitlus: emaslind ei ehita ise pesa ega haudi mune, vaid muneb need salaja teiste väikelindude (näiteks põõsalindude, vestlaste, lõokeste) pesadesse. Kägu poeg koorub tavaliselt varem kui pereperemehe pojad ning tõukab muud munad või pojad pesast välja, saades nii kogu hooldaja tähelepanu. See käitumine on teinud kägu rahvakeeles sünonüümiks kellegi jaoks, kes jätab oma lapsed teiste hooleks või käitub vastutustundetult. Eesti rahvaluules ja vanasõnades esineb kägu sageli – tema hüüu on seotud kevade saabumisega ning teda on käsitletud nii õnne- kui ka õnnetuseendena. Kägu on ka nimeks paljudele kohtadele ja paikadele Eestis (näiteks Käomäe, Käosoo). Kägu on rändlind, kes saabub Eestisse aprillis-mais ja lahkub augustis-septembris Aafrikasse talvituma.
Etümoloogia
Sõna «kägu» on onomatopoeetilist päritolu, tuletatud linnu iseloomuliku hüüu «ku-kuu» järgi. Sugulasi esineb teistes soome-ugri keeltes.
Kasutusnäited
Kevadel kostis metsast selgelt käo hüüd.
Kägu munas oma muna põõsalinnupessa, kui peremees polnud valvas.
Rahvasuus öeldakse, et kägu jätab oma lapsed võõrastele kasvatada.