kiik
Mänguvahend, mis koosneb köitest või ahelatest rippuvast istmest, millel saab edasi-tagasi kõikuda. Üks levinumaid laste mänguväljaku seadmeid.
Kiik on mänguvahend, mis koosneb kahe köie või ahela külge kinnitatud istmest, mida saab edasi-tagasi liigutades kõigutada. Kiik riputatakse tavaliselt poomile või puuoksa külge ning seda kasutatakse nii laste mänguväljakutel kui ka erakodade õuedel. Kiikumine toimub pendli põhimõttel: istuv inimene kasutab jalgade tõukeid ja kehakaalu nihutamist, et luua kõikuv liikumine. Kiike on erinevat tüüpi: laua- või laudkiik (lame puidust või plastikust iste), rehakiik (rehast kujuga turvaline väikelaste kiik), võrkiik, pesatüüpi kiik ja teised. Kiikumine on populaarne vaba aja tegevus ja mäng, mis arendab tasakaalutunnet ning on turvaline viis kiirenduse ja kõrguse tunde kogeda. Kiikude turvalisus oleneb õigest paigaldamisest ja ohutuspinna (liiva, turu või kummimatiga kaetud ala) olemasolust. Eesti rahvakultuuris on kiikumine seotud ka jaanipäeva kombestikuga, kus täiskasvanud kiiguvad külapäevadel suure kiige peal. Ülekandeliselt kasutatakse väljendit «kiigu on kohal» või «kiigu saama» tähenduses edu või võimaluse kohta.
Etümoloogia
Soome-ugri päritoluga sõna, suguluses soome keele sõnaga «keinua» (kiikuma).
Kasutusnäited
Lapsed läksid pärast kooli mänguväljakule kiike kõigutama.
Isa paigaldas õue puu külge uue kiige.
Jaanipäeval püstitati küla keskväljakule suur kiik, kus nii noored kui vanad said lõbutseda.
Väikelapse jaoks on turvalisem kasutada rehakiike, mis ümbritseb teda kõigist külgedest.