küüditatu
Küüditatu on inimene, kes on sunniviisiliselt oma kodust ja elukohast teise piirkonda või riiki ümber asustatud, eriti nõukogude okupatsiooni ajal Eestist Siberisse või teistesse NSV Liidu piirkondadesse deporteeritud isik.
Küüditatu on inimene, keda on sunniviisiliselt tema kodukohast teise, tavaliselt kaugesse piirkonda ümber asustatud. Eesti ajaloo kontekstis viitab see peamiselt inimestele, keda nõukogude võimud deporteerisid Eestist Siberisse, Kaug-Itta või teistesse NSV Liidu piirkondadesse. Kõige ulatuslikumad küüditamised toimusid 1941. ja 1949. aastal, kui kümneid tuhandeid eestlasi sundkorras ümber asustati. Neid peeti tihti nii nimetatud «rahvavaenlasteks» või kulaklasteks. Küüditatute hulgas olid terveid peresid, sealhulgas naisi, lapsi ja eakaid. Küüditamine oli osa stalinistlikust repressioonisüsteemist, mille eesmärk oli murda vastupanu nõukogude võimule ja hirmutada kohalikku elanikkonda. Paljud küüditatud kannatusid kümneaastaid Siberis rasketes tingimustes ning paljud ei pöördunud kunagi kodumaale tagasi. Küüditamist ja küüditatuid mälestatakse Eestis igal aastal 25. märtsil, mis on kommunismiohvrite mälestuspäev. Sõna kasutatakse ka üldisemalt teiste riikide repressioonide kontekstis, kuid Eestis on sellel sügav emotsionaalne ja ajalooline tähendus.
Etümoloogia
Tuletis tegusõnast «küüditama», mis omakorda pärineb sõnast «küüs», viidates sunniviisilisele äraviimisele või haaramisele.
Kasutusnäited
Tema vanaema oli 1949. aastal küüditatu, kes veetis Siberis 15 aastat.
Küüditatute nimestud on kättesaadavad Eesti Rahvusarhiivis ja muuseumides.
Paljud küüditatud said Siberist tagasi pöörduda alles pärast Stalini surma.