laenuleping
Laenuleping on leping, mille alusel laenandja annab laenuvõtjale üle raha või asendatavate asjade (näiteks teravilja) ja laenuvõtja kohustub laenu kokkulepitud tähtajaks tagasi maksma ning maksma intressi.
Laenuleping on võlaõiguslik leping, mille alusel üks pool (laenandja) annab teisele poolele (laenuvõtjale) üle raha või muud asendatavat asja ajutiseks kasutamiseks ning laenuvõtja kohustub selle lepingus määratud tähtajaks tagasi andma. Kõige levinum laenuliik on rahalaenutamine, kus laenuvõtja peab tagasi maksma sama summa raha pluss intress. Laenulepingu olulised tingimused on laenusumma, intressimäär, tagasimaksmise tähtaeg ja kord ning võimalikud tagatised (näiteks käendus, hüpoteek või pant). Eestis on laenulepingu sõlmimine reguleeritud võlaõigusseadusega. Laenulepinguid sõlmivad nii pangad ja teised finantseerimisasutused kui ka eraisikud omavahel. Tarbijakaitse seadus annab täiendavaid õigusi laenulepingule, kui laenuvõtja on tarbija ning laenandja on ettevõtja. Eesti keeles eristatakse laenulepingut ja käsilaenu, kuigi mõlemat nimetatakse sageli lihtsalt laenuks.
Kasutusnäited
Pank ja klient sõlmisid laenulepingu korteri ostmiseks.
Enne laenulepingu allkirjastamist tuleks hoolikalt läbi lugeda kõik tingimused ja intressimäärad.
Laenulepingus oli märgitud, et laen tuleb tagasi maksta viie aasta jooksul.