loomuomane
Loomuomane on omadussõna, mis tähendab loomuselt, sünnipäraselt või loomult omast, kaasasündinud. Midagi, mis kuulub kellegi või millegi loomuse juurde, pole omandatud ega õpitud, vaid on olemas juba olemuslikult.
Loomuomane on omadussõna, mis kirjeldab omadusi, võimeid või tunnuseid, mis on kellelegi või millelegi loomuselt, sünnipäraselt või sisemiselt omased. See, mis on loomuomane, ei ole õpitud, omandatud ega väljastpoolt lisatud, vaid kuulub asja või olendi loomuse, olemuse juurde algusest peale. Sõna rõhutab sisemist, orgaanilist seost ja loomulikku kuuluvust. Näiteks võib rääkida loomuomastest annetest (millega inimene on sündinud), loomuomasest käitumisest (mis tuleneb loomupärast) või loomuomastest omadustest (mis on kellelegi iseloomulikud ilma erilise pingutuseta). Sõna kasutatakse sageli vastandina omandatud, õpitud või kunstlikule. Sõna moodustub sõnadest «loomu» (loomus, olemus) ja «omane» (kuuluv, iseloomulik), rõhutades seega loomuslikku kuuluvust. Kasutatakse nii igapäevases kõnepruugis kui ka kirjakeeles, eriti psühholoogias, filosoofias ja ilukirjanduses, kus räägitakse inimese või olendite sisemistest, kaasasündinud omadustest.
Etümoloogia
Liitsõna, mis koosneb sõnadest «loomu» (pärineb sõnast «loomus», mis tähendab olemust, loomust) ja «omane» (kuuluv, iseloomulik). Väljendab seega loomuslikku kuuluvust või olemuslikku omadust.
Kasutusnäited
Lapsel oli loomuomane anne muusika vastu, ta õppis pillimängu väga kiiresti.
Koertele on loomuomane soov karja kaitsta ja oma territooriumi valvata.
Tema sõbralikkus ja avatus olid täiesti loomuomased, mitte teeseldud.